...,kas mõni korporatsiooni liige tuleb siia oma seisukohti kaitsma ka? Või hirmutasime me nad liialt ära? ;)

Ka mulle tundub, et mõistmaks üliõpilasorganisatsioonide eksisteerimise sügavamat <muigab> mõtet, peab ise olema selle liige. Aga samas olen siiski suht veendunud, et metsikuna ei jää tudeng millestki olulisest ilma ja Siiri, kas tõesti pole oma ajaga enam midagi peale hakata?! =)
Nõustun täielikult Aarega - on ju kõikvõimalikke vähem ahistavaid-siduvaid-kohustavaid klubisid ja ühendusi, mille kaudu endale ühiskonnas väljundit leida.

Ja siit ka veel üks variant, miks korp!idega liitutakse - noortel pole lihtsalt mitte midagi tarka teha ja kesised sotsiaalsed võimed saavad julgustust teadmisest, et ollakse mingi väljavalitute kooskonna liige. Selliseid korporante on küll ja veel.
Elatakse kujutelmas, et nende tegevus tõepoolest kannab sügavamat mõtet - olgu selleks siis mis tahes väärtuste edasi kandmine või mingite uskumatute traditsioonide jätkamine.

Lisaks eeldatakse, et korp!ides omandatud sõpruskond saab olema heaks hüppelauaks edasistes ettevõtmises - vennaskond ikka aitab teineteist, eksole. Elagu nepotism.
"Metsiku" tudengina ei suuda ma kohe kuidagi näha mingit võlu näiteks naiskorpide padjaklubitsemises. Kui meeskorporatsioonid kannavad ehk veel mingil määral vanade aegade hõngu (selline "päris" tudeng ikka kannab värviteklit ja pidutseb kultuurselt - mida iganes see ka ei tähenda=) ja olgem ausad - teatav romantika on selle juures siiski, siis üks enesest lugu pidav naisolevus minu meelest juba naljalt enda "õestamisest" ei unista.
Või on ainult minule hirmus vastukarva kui noorele naisele sisendatakse tänapäeva maailmas taolist kodukanalikku soorolli ja leitakse, et parim viis "vaimselt ja seltskondlikult areneda" on liitumine naisorganisatsiooniga???

Aga loomulikult toetan valikuvabadust, palju õnne... =)

Ma jagan Siiri muret täielikult - olen ka ise tihti mõelnud mis küll inimesi korporatsioonidesse tõmbab. Ja ei ole suutnud seda välja mõelda...ma saan aru, miks inimesed astuvad huvialaseltsidesse, näiteks looduskaitseringi, väitlusklubisse või kasvõi Eesti Ornitoloogiaühingusse - selleks, et tegelda oma huvialaga. 
Samuti saan ma aru, miks inimesed liituvad poliitiliste organisatsioonidega - et toetada oma maailmavaadet.
Aga ma ei saa aru, miks inimesed liituvad organisatsioonidega, mis oma põhimõtted võtavad tavaliselt kokku ühe lausega, olgu selleks siis: "Eesti tütar, Eesti kodu tugevasti seotud olgu", "Töö isamaa kasuks", "Ühisus, kindlus, ausus" või "Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle Eesti rahvas!"
Ja siis kõik need tudengid, kes leiavad, et ka nemad tahavad olla ühised, kindlad ja vahvad, moodustavadki ühe korporatsiooni liikmeskonna, ilma et miski neid tegelikult seoks.
Ja kuigi olen küsinud paljude korp!-ide liikmete käest, miks nad sinna astusid või mida nad sealt on saanud, siis vastuseks midagi põhjapanevat pole ma veel saanud, öeldakse, et ei oska seda sõnadega seletada, et sealt saab "igasuguseid" kogemusi, saab tutvusi, ise lisaksin siia veel ühe põhjuse, mida keegi küll kunagi välja ei ütle, kuid kindlasti on see oluline - saab palju ja odavalt juua.
Korporatsioonide põhieesmärkideks on "säilitada traditsioone, isamaa-armastust, arendada ja kasvatada oma liikmeid"(Tudengiteatmik, 2003, lk 111)
Nüüd tekib mul aga küsimus, kas selleks on vaja korporatsioone ja kas korp!-id tegelikult ka neid eesmärke täidavad?
Ülikooli inimesed tulevadki ju selleks, et ennast arendada ja ma väga julgen kahelda, kas korp!-id sellele enesearendusele kaasa aitavad?
Kasvatada oma liikmeid? - mis kasvatus see siis on? Mina eeldaks, et 20-ndates eluaastates inimene on selle eluetapi juba läbinud, kus teda kasvatama peaks...Ja kui siis läheb veel mingit organisatsiooni vaja, mis kasvataks, siis on midagi küll veidi valesti.
Ja lihtsalt vahemärkusena - õhtuti mõnest korporatsiooni majast mööda minnes ei jää küll sellist muljet nagu seal tegeldaks liikmete kasvatamise ja arendamisega...te saate aru, mida ma mõtlen, eks ole...
Aga sellest arutamisest ei ole eriti kasu, sest meil siiski eksisteerib veel ühinemisvabadus ja keelata me korporatsioone ei saa...kahjuks või õnneks...kes teab? Aga ma loodan, et varsti pole kaugel see aeg, kui võrdõiguslased hakkavad korporatsioonide suunal pahaseid ja täiesti õigustatud märkuseid tegema ja siis saab see teema kindlasti sügavama käsitluse osaliseks.
Küll aga julgeksin soovitada neil, kes plaanivad korp! -i astuda, sügavalt enne järele mõelda ja otsustada, kas pole ühtegi huvialaorganisatsiooni, kus te ennast ka tegelikult arendada saaksite? Ja kui te siiski leiate, et põhimõte "pidevas töös, tõe valguses, elurõõmsalt tulevikku" võtab täpselt kokku teie elu mõtte ja muud huvialad puuduvad, siis otsige kiiresti üles lähim korp!-i maja ja...kõik 

Pärast märkimisväärseid eksirännakuid suutsin ka mina end riigiteadlaste "emalaeva" pardale vinnata.
Kuigi jõulud on vaat kohe käes, oleks mul siiski välja pakkuda teema, mis iseenesest on intrigeeriv ja tekitab kindlasti inimestes vast reakstsioone. Nagu pealkiri juba vihjab on selleks üliõilasorganisatsioonid - täpsemalt korbid ja seltsid.

Täna oli minul igastahes viimane koolipäev enne jõulurahu ja sessi. Loodan, et enamik teist saavad oma Bergi uurimustööd valmis ja 12.00 ka esitatud =)

Muutun Grinchiks - nii jõuludega kui sessiga seoses.

Ja muide, kui te soovite kohustuslikule kirjandusele lisaks midagi tõesti head lugeda, siis otsige kusagilt Daniil Harmsi "Ootamatu joomig", avage lehekülg 64 ja lugege Semjon Semjonovitšist - VÄGA õpetlik lugu sellest, kuidas igasuguseid asju ei tasu uskuda.